Our stories

Täiskasvanuna kooli: Tuulike Kivestu muljeid Tartu Kunstikooli õpipoisi õppest 02. June madleen

Muusik, õpetaja ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia mitmetel ametikohtadel tegutsenud Tuulike Kivestu-Rotella asus kolm aastat tagasi taas koolipinki ning seda Tartu Kunstikoolis. Mis toob täiskasvanu tagasi õppima ning milline näeb see õpe välja? Mis on õpipoisi õppe kasutegurid?


“Võimaluse Tartu Kunstikoolis (TK) illustraatoriks õppida pakkus mulle välja koolijuht Kadi Kreis. Olin juhtunud talle kurtma, et tahaksin õppida illustratsiooni, kuid Eestis puudub vastav õppekava ning õpe toimub vaid täienduskoolituste raames. Kunstikoolil on aga tegelikult vastav spetsialiseerumine olemas, kuid vastuvõttu sellele polnud juba mõnda aega toimunud. Asusin õppima 2019. aasta suvel ning õppisin kolm aastat.

Illustratsiooni õppimiseks on olemas erinevaid viise - iseseisvalt õppimine, erinevad lühiajalised kursused ja meistriklassid ning formaalharidussüsteem. Selleks, et saada mingis valdkonnas korralik vundament, oleks ilmselt alati mõistlik viimasest alustada. Eestis on formaalharidus valdavalt tasuta. Juba see on hea põhjus just nimelt kooli astumiseks. Mis saab olla parem, kui saada kaks või kolm aastat tasuta õpetust ja juhendamist oma ala meistritelt ning õppida terviklikul, korralikult väljatöötatud õppekaval? Hiljem saab end edasi arendada läbi erinevate koolituste ja meistriklasside, lähtudes oma fookusest ja spetsiifilisematest huvidest. 

TK illustraatori spetsialiseerumine oli hästi personaalse ja paindliku õppega. Keskealine inimene tuleb kooli teatud pagasiga. See oli TK puhul väga hea, et nad arvestasid õppija spetsiifika, huvi ja spetsialiseerumisega. Katrin Kisandiga vedasime muudkui näpuga järge, mida, millal ja kuidas ma tegema peaksin. Kuna ma olen ka eelnevalt päris mitmes koolis õppinud, siis osa õppekavast arvestati minu varasemate õpi- ja töökogemuste (VÕTA) arvelt. Esimesel õppeaastal elasin ma Tartus, siis oli lihtne ka füüsiliselt koolitundides käia. Siis saabus aga distantsõpe, mil osalesin veebitundides. 

Natuke on kahju, et päris suur osa minu õpingutest langes distantsõppe ajale, sest eriti väärtuslikuks pean ma just vahetut kontakti õpetajatega. See on ju üks suur põhjus, miks kooli minna ja mitte omaette veebis õppida. Kunstiõpe on juba oma loomult “meistrilt sellile” õpe. Kui ma poleks Tartust pidanud lahkuma, oleksin kindlasti palju rohkem kasutanud ära Kunstikooli võimalusi ning osalenud rohkematel kursustel.

Põnevamatest õppeainetest tooksin välja Peeter Krosmanni kompositsiooni ja oma loo jutustamise, Roland Seeri kompositsiooni ning Marina Aleksejeva karakterite kujundamise. Väga meeldis mulle valikainete nädal, kus joonistasime Kalli Kalde juhendamisel botaanikaaias - tõeline teraapia!

See, mida sa tavaliselt oma kooliajast 20 aastat peale lõpetamist mäletad, on just inimesed. Sellepärast väärtustan ma väga kontaktõpet. Inimsuhted on aspekt, mis jääb veebiõppes alati vajaka. Mina tutvusin Tartu Kunstikoolis paljude toredate inimestega ning leidsin ka olulisi erialaseid kontakte. Tartu Kunstikoolis valitseb väga soe ja avatud õhkkond - seal lastakse sul olla see, kes sa oled ning julgustatakse leidma oma tee kunstnikuna. See kool on üks õpilasekesksemaid koole, kus ma õppinud olen. Tartu Kunstikoolis õppides sain alati ja kiiresti vastused ja abi oma küsimustele ja probleemidele. Inimesed leidsid õppija jaoks aega isegi, kui see otseselt nende kohustus ei olnud.

Mina töötasin samal ajal kui õppisin. Balansi leidmine oli raske, eriti esimesel aastal, kui õppisin täiskoormusega ka Pallases. Tahaks ju igal poole endast maksimum anda. Ma usun, et mind aitas toime tulla kõrge sisemine motivatsioon. Ilmselt tuleneb see ka vanusest ja eelnevast kogemusest.  See ongi peamine vanema ja noorema õppija vahe -  vanem õppija on teadlikum. Nooremana, ma mäletan, oli päris paljude õppeainete puhul peamiseks eesmärgiks eksam “ära teha” ja positiivne tulemus kirja saada. Vanema, varasema õpikogemusega inimesena ma tean, mida ma tahan omandada ja osata ning oskan ka kriitiliselt hinnata mulle pakutavat õpet. 

Minu näide võiks julgustada inimesi tegema soovi korral muutusi ja otsuseid - sa ei pea olema terve elu kulgema samas vaos, mida sa lapsena oled hakanud kündma. Elukestva õppe põhiline väärtus ongi see, et sa võid ükskõik mis vanuses teha oma elus muudatusi.”

“Võimaluse Tartu Kunstikoolis (TK) illustraatoriks õppida pakkus mulle välja koolijuht Kadi Kreis. Olin juhtunud talle kurtma, et tahaksin õppida illustratsiooni, kuid Eestis puudub vastav õppekava ning õpe toimub vaid täienduskoolituste raames. Kunstikoolil on aga tegelikult vastav spetsialiseerumine olemas, kuid vastuvõttu sellele polnud juba mõnda aega toimunud. Asusin õppima 2019. aasta suvel ning õppisin kolm aastat.


Illustratsiooni õppimiseks on olemas erinevaid viise - iseseisvalt õppimine, erinevad lühiajalised kursused ja meistriklassid ning formaalharidussüsteem. Selleks, et saada mingis valdkonnas korralik vundament, oleks ilmselt alati mõistlik viimasest alustada. Eestis on formaalharidus valdavalt tasuta. Juba see on hea põhjus just nimelt kooli astumiseks. Mis saab olla parem, kui saada kaks või kolm aastat tasuta õpetust ja juhendamist oma ala meistritelt ning õppida terviklikul, korralikult väljatöötatud õppekaval? Hiljem saab end edasi arendada läbi erinevate koolituste ja meistriklasside, lähtudes oma fookusest ja spetsiifilisematest huvidest. 

TK illustraatori spetsialiseerumine oli hästi personaalse ja paindliku õppega. Keskealine inimene tuleb kooli teatud pagasiga. See oli TK puhul väga hea, et nad arvestasid õppija spetsiifika, huvi ja spetsialiseerumisega. Katrin Kisandiga vedasime muudkui näpuga järge, mida, millal ja kuidas ma tegema peaksin. Kuna ma olen ka eelnevalt päris mitmes koolis õppinud, siis osa õppekavast arvestati minu varasemate õpi- ja töökogemuste (VÕTA) arvelt. Esimesel õppeaastal elasin ma Tartus, siis oli lihtne ka füüsiliselt koolitundides käia. Siis saabus aga distantsõpe, mil osalesin veebitundides. 

Natuke on kahju, et päris suur osa minu õpingutest langes distantsõppe ajale, sest eriti väärtuslikuks pean ma just vahetut kontakti õpetajatega. See on ju üks suur põhjus, miks kooli minna ja mitte omaette veebis õppida. Kunstiõpe on juba oma loomult “meistrilt sellile” õpe. Kui ma poleks Tartust pidanud lahkuma, oleksin kindlasti palju rohkem kasutanud ära Kunstikooli võimalusi ning osalenud rohkematel kursustel.

Põnevamatest õppeainetest tooksin välja Peeter Krosmanni kompositsiooni ja oma loo jutustamise, Roland Seeri kompositsiooni ning Marina Aleksejeva karakterite kujundamise. Väga meeldis mulle valikainete nädal, kus joonistasime Kalli Kalde juhendamisel botaanikaaias - tõeline teraapia!

See, mida sa tavaliselt oma kooliajast 20 aastat peale lõpetamist mäletad, on just inimesed. Sellepärast väärtustan ma väga kontaktõpet. Inimsuhted on aspekt, mis jääb veebiõppes alati vajaka. Mina tutvusin Tartu Kunstikoolis paljude toredate inimestega ning leidsin ka olulisi erialaseid kontakte. Tartu Kunstikoolis valitseb väga soe ja avatud õhkkond - seal lastakse sul olla see, kes sa oled ning julgustatakse leidma oma tee kunstnikuna. See kool on üks õpilasekesksemaid koole, kus ma õppinud olen. Tartu Kunstikoolis õppides sain alati ja kiiresti vastused ja abi oma küsimustele ja probleemidele. Inimesed leidsid õppija jaoks aega isegi, kui see otseselt nende kohustus ei olnud.

Mina töötasin samal ajal kui õppisin. Balansi leidmine oli raske, eriti esimesel aastal, kui õppisin täiskoormusega ka Pallases. Tahaks ju igal poole endast maksimum anda. Ma usun, et mind aitas toime tulla kõrge sisemine motivatsioon. Ilmselt tuleneb see ka vanusest ja eelnevast kogemusest.  See ongi peamine vanema ja noorema õppija vahe -  vanem õppija on teadlikum. Nooremana, ma mäletan, oli päris paljude õppeainete puhul peamiseks eesmärgiks eksam “ära teha” ja positiivne tulemus kirja saada. Vanema, varasema õpikogemusega inimesena ma tean, mida ma tahan omandada ja osata ning oskan ka kriitiliselt hinnata mulle pakutavat õpet. 

Minu näide võiks julgustada inimesi tegema soovi korral muutusi ja otsuseid - sa ei pea olema terve elu kulgema samas vaos, mida sa lapsena oled hakanud kündma. Elukestva õppe põhiline väärtus ongi see, et sa võid ükskõik mis vanuses teha oma elus muudatusi.”