Ajalugu

Mustri autor: Laura Laasik

Tartu Kunstikooli pikk ja värvikas ajalugu on seotud Tartu Riikliku Kunstiinstituudi ja seeläbi ka “Pallase” kunstikooliga.

Erakõrgkool Pallas riigistati nõukogulike ümberkorralduste käigus ning kool nimetati ümber Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks. 1944. aastast võeti kasutusele nimi ENSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut.

1940-ndail tegutsesid kunstikõrgkoolid nii Tallinnas kui Tartus. Kümnendi lõpul otsustati, et Tallinna Riiklik Kunsti Instituut ja Tartu Riiklik Kunsti Instituut tuleks ühendada nii, et kogu kunstialane kõrgharidus koonduks Tallinna.

Tartusse pidi jääma vaid kõrgkooli astujate ettevalmistamine ning kunstiõpetajate koolitus. Loodava, keskeritaseme kunstikooli õpetajatena nähti kunstiinstituudis õpetanud õppejõude, ka pidi uus kool tegutsemist alustama Tartu Kunstiinstituudi ruumes ning varadega. Vastava määruse võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu 13.11.1950. Sellele järgnesid ENSV Kunstide Valitsuse käskkiri 19.12.1950 ning ENSV Ministrite Nõukogu määrus 20.12.1950 ” Tartu Kujutava Kunsti Kooli avamise kohta”.

Aktiivne tegevus  uue kooli avamiseks algas 01. juulist 1951. ENSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr. 273 (20.07.1951) pandi paika kooli juhtkond ja raamatupidaja ning ülesanded kooli juhtkonnale. Vastuvõtt toimus algul ühele erialale – kunstipedagoogikasse. Järgmisel aastal tuli juurde skulptuuri eriala. Peagi lisandusid teatridekoratsiooni, puidu kunstilise kujundamise, rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise osakonnad. Õppetöö toimus (endistes) korporatsioonihoonetes Kuperjanovi ja Veski tänaval (nõuk. aegsete nimedega Heidemanni ja Burdenko tn). 1960 – ndail aastail elas kool üle mitmeid reforme, alustades nimemuutusest (1960. aastast Tartu Kunstikool) kuni mitme eriala likvideerimiseni.

Nii lõpetati Tartus joonistus- ja joonestusõpetajate, teatridekoraatorite ja rõivakujundajate koolitus ning koondati nendeski valdkondades õpetus Tallinna. Uue erialana avati naha kunstiline kujundus ja jalatsite modelleerimine. Kõigi muudatuste tulemusel sai Tartu Kunstikoolist puhtakujuline rakenduskunstikool.

1970-ndaid aastaid võib iseloomustada kui stabiilsuse aega. Kool elas aktiivset elu – õpiti, käidi praktikatel, koolis tegutses arvukalt huvialaringe, lõpetajad tegid lõputöödeks kujundusi Tartu koolidele, lasteaedadele, riigiasutustele. Tõusuaega üleelav skulptuur (arvukad monumendid, jms.) tundis puudust tehnilistest teostajatest, kes aitaksid kunstnikel oma ideid realiseerida. Arvestades ühiskondlikku vajadust, avati kunstikoolis kivi kunstilise töötlemise osakond.

Uus tuul tiibadesse saadi 1990-ndatel aastatel, kui koolis tänu uute osakondade avamisele tekkisid võimalused õppida tekstiilikunsti, maali ja maalingute restaureerimist, meedia- ja reklaamikunsti ning fotot. Sama kümnendi lõpuks õnnestus koolil viimaks saada ka päris omad ruumid Tähe tänaval.

2000. aastaks kasvas kunstikoolist välja uus kunstikõrgkool – Tartu Kõrgem Kunstikool, mis näeb oma põhiülesandena rakendusliku kunstikõrghariduse andmist. Esialgse vaimustusega kaasnes idee likvideerida Tartu Kunstikool kui kool, mille järele justkui puudus Eesti haridusmaastikul vajadus. Lõpetati ka uute õpilaste vastuvõtt. Siiski on elu näidanud, et keskeriharidusega kunstnike – teostajate järele pole vajadus kuhugi kadunud.

Taasavatud Tartu Kunstikool jätkab praegu keskeriharidust andva koolina, pakkudes võimalust õppida erinevatel kunsti- ja disainierialadel.